Kunagi tellisin endale telefoniarved meili peale, et olla loodussõbralikum (eeldades, et arvuti kasutamine on loodussõbralikum kui paberarved). Täna pidin rõõmuga* mitte tavapärase heameelega tõdema, et üks neist on jõudnud taaskord minu postkasti. Tahtsin olla seekord tublim ja arve õigel ajal tasuda. Aga ehh - arvuti oli minu sõbraks hakanud. Ta kohe üldse ei tahtnud seda arvet avada. No kohe üldse mitte. Ja siis internet otsustas ka õhku haihtuda. Mina naiivse peaga mõtlesin, et saan tänase päeva ilma pangaarvet kärpimata mööda saada. Ei tea, kas asi oli minu unises ja väsinud peas, mis on mõtlemisvõimet kaotamas või milleski muus, igatahes on nüüdseks minu laual teine arvuti, mis saab internetiga hästi läbi ja kõvaketas sisaldab endas ka piisavalt ruumi. Oijah... sain selle arve lahti. Selle tulemusena sain tunda juba ammu unustatud tunnet - minu panagaarvel oli täpselt nii palju raha, et pean enne igat ostu mõtlema, kas seda ikka kindlasti vajan. Tegelikult asi veel nii hull ei ole, aga praegune tunne on küll selline. Mõtlesin siiski ju lõpuriideid muretseda (kui midagi minu soovidele vastavat leian).

Aga sellele järeldusele jõudsin küll, et kas ma tõesti pean kõik need telefonikõned nii pikalt pidama. Sest see arve ei olnud taaskord just eriti väike* minu kõnes on sagenenud eitava kõneviisi kasutamine, püüan seda parandada. Mõtlen selle peale järgneva kuu jooksul ja vaatan, kas suudan vastavalt ka käituda.

Uni on. Magasin enne natuke, väga katkendlikult. Ja nüüd olen väsinud ja natuke kurb ja tõsine. Ausalt öeldes ei ole enam ammu nii halb meeleolu olnud. Aga kahtlemata on see ajutine nähtus. Lihtsalt täna õhtul. Olen vist väsinud. Tutvusin täna Tartu kaebanduses olevate riiete valikuga ja läks pikemalt kui arvasin. Eks see väsitas.

p.s. Antud sissekanne pärineb kuuendast kuupäevast. Nüüd jõudis siia ka. Kuigi ei tea kas erilist mõtet on, aga siiski.