Tavapäraste protseduuride hulka kuulus perearsti külastus 17.02. Kaalu juures 750 grammi ehk nüüdseks kogukaal 6500 g, pikkust 62,5 cm. Nagu ka meie, leidis arst, et Grete eelistab vaadata paremale. Et olukorda parandada, läheme nüüd lastehaiglasse taastusravisse (loe: võimlemisse). Homme helistan ja panen aja kinni. Tõenäoliselt saame seal käia korduvalt, kui mitte 10 korda, siis 5 korda ikka. Arsti kabineti ukse taga oodates saime tutvust teha ka teise kolmekuuse titaga. Suurte silmadega poiss oli uues olukorras veidi segaduses, aga Grete oli sõiduvees. Vaatas ja uuris kohe huviga seda teist väikest inimest. Püüdis vestlust ka arendada, aga see jäi vastaspoole passiivsese tõttu väga lühikeseks. Naeratuse sai küll kätte.
Vastlapäeva liu saime ka eile ära lastud. Käisime õhtul peale Risto tööd Haaslaval. Minu linad sel aastal väga pikaks ei kasva, teistel aga küll. Vastlakukleid sööme veel täna ja tõenäoliselt homme ka.
Nädalavahetuse külaskäigu tulemusena sain kaasa isikliku kodulooma. Nimelt suudab ta oma keha suurust arvestades hüpata maailmas peaagu kõige kõrgemale ning inimese elu võib ta väga ebamugavaks teha. Armas kirp on minuga Bobi juurest kaasa tulnud. Tänased otsingud magamistoas linade vahel veel tulemusi ei andnud. Ühe tekkidest viisin rõdule külma kätte. Seda ei jõudnud veel läbi otsida. Eks see paistab, mitu punni tänase öö jooksul juurde tuleb. Närv on mul juba must, puusad ja põhiliselt jalad punne täis. Kirp on üks nendest tegelastest, keda ma absoluutselt ei salli, ja kes suudab mu heaolu oluliselt vähendada.
Suurema sündmusena sai üleeelmisel nädalavahetusel ette võetud reis Saaremaale. On ainult üks viis teada saada, kuidas laps pikal reisil käitub - temaga see reis ette võtta. Hakkasime minema laupäeva hommikul kell 10 ja jõudsime Kuressaarde juba kell 15.30. See on juba peaagu meie kiiruse rekord, arvestades, et tegime Pärnus lapse söögipeatuse. Laeval sai vahetatud ka mähkusid. Sõit kulges rahulikult - oli laps rahul, ema ja isa rahul.
Muidu oli kodus tore nagu alati. Enne tulekut sai veel vanaema-vanaisa ka lapselapsega pildi peale püütud.
Tagasitulemine juba nii hästi ei läinud. Äretulemise päevale eelneval ööl jäin ootamatult haigeks - kõht oli lahti ja iiveldas. Enesetunne oli nii kehv, et kukkusin kokku. See juhtum tegi mind väga kurvaks. Ei mäletanudki enam, millal viimati minestasin. Esines vaid üks äge haigushoog, järgnevad 24 tundi oli lihtsalt kehva olla ja süüa ei tahtnud. Sõidu võtsime vaatamata sellele ikkagi ette teisipäeval, kuigi plaanitust hilisema väljasõiduga. Väljasõidu planeerisime selliselt, et jõuame kella 16.00 praamile. Olime 20 min enne laeva väljumist sadamas ja ka autosid ei olnud palju. Aga saime tünga - tõenäoliselt oli tegemist "vaikimisi" rekka praamiga. Olukord kujunes selliseks, et laev topiti suuri rekkaid täis ja sõiduautosid väga peale ei võetud. Jäime teise autona maha ;(. Hale tüng! Mis seal siis ikka. Jäime kolmekesi kai peale järgmist laeva ootama. Järgmisele laevale juba loomulikult saime. Pärnus oli jälle söögipeatus ja siis kiirelt Tartusse. Kuna sõit kujunes praamist maha jäämisese tõttu mõnevõrra pikemaks, siis oli Grete viimane tund rahutu ja rahulolematu. Lõpuks panime auto laetule põlema, et laps rahulikum oleks ja kenasti kohale jõuaksime. Me ei läinud mitte koju, vaid Grete tädi sünnipäevale. Mina enamuse ülejäänud õhtust toimetasin Gretega ja siis läksime tuttu. Järgmine päev kujunes huvitavaks. Risto leidis, et võiks minna vanaema juurde Karu tallu. Mina pidasin seda sel hetkel heaks mõtteks. Olin puhanud ja tahtsin vaheldust ning keskkonda, kus ei ole beebitreenereid. Õhtuks olime kohal. Jõudsime järjekordselt hilja kohale ;(. Voodid üles ja magama. Paar päeva siis toimetasime seal. Pühapäeva päeval tulime tagasi Tartusse läbi Haaslava, et ära viia järelkäru ja soovida ka neile head sõbrapäeva. Lõpptulemus Risto puhkusenädalast oli see, et olin mina väsinud, Grete väsinud ja Risto ise ka väsinud. Teinekord paremini.
Käisime 22.02. arstide juures - lastehaiglas taastusarsti juures ja Maarjamõisa haiglas vanemämmaenanda juures kuulmistestil. Taastusraviarsti juurde minemise põhjuseks - Grete eelistab vaadata paremale, lihastoonuse kerge tõus. Vastuvõtuaeg oli kell 11 lastehaiglas, aga et pidi 20 minutit varem kohal olema, siis oli väljasõit orienteeruvalt kell 10.30. Just siis, kui peaks olema Grete tudu ;(. Risto viis meid läbi lumehangede kohale. Haigla uksest sisse astudes oli lärmi ja kilkamist palju, tegemist on ju ikkagi LASTEhaiglaga. Registratuurist kenasti läbi ei saanud. Nimelt oodati minult Grete isikutunnistuse esitamist, mida mul ei olnud. Keegi ei ole seda siiamaani minu käest küsinud ja ei tulnud selle pealegi see kaasa võtta. Praegusel juhul siis sünnitunnistus. Muud tal ju veel ei ole. Läksime siis üles ukse taha ootama. Ootamist oli oma jagu, mille ajal Grete muutus juba ärevaks, sest muljetada oli palju. Lõpuks kui arsti juurde saime, oli Gretel tuju suht paha ja uni ka juba silmas. Arst siis natuke toimetas Gretega ja jagas mulle näpunäiteid, mida järgida. Nii lühikese aja jooksul nii palju tarkuseteri, et silme eest läks peaagu kirjuks. Arst veel lisas, et see on tavaline, et inimesed lähevad tema juurest ära tundega, et nad nagu ei oskagi midagi ;(. Kuna Grete loobus koostööst arstiga ehk oli tusane ja nutune, siis läheme teinekord jälle. Juba sel reedel. Uus katse kell 12. Loodame paremale esitusele.
Edasi läksin beebi turvahäll näpus läbi pargi Maarjamõisa sünnitusjärgsesse osakonda vanemämmaemanda juurde. Juba kolmandat korda läksime Gretega kuulmistestile. Tingimused testi läbimiseks olid peaegu ideaalsed - laps magas. Vasak kõrv tip-top, paremal jäi ikkagi kolmas signaal nõrgaks. Test mitte sooritatud. Nüüd ei ole muud kui läheme Grete 6-8 kuusena kuulmiskeskusesse testima. Ämmaemand lohutas, et kuulmine tal täitsa ära kaduda ei saa (mis aeg-ajalt ikka esineb), sest muidu oleks tänased tulemused juba kehvad olnud, aga seis on stabiilne. Gretele töö ämmaemand meeldib - suu oli kogu aeg kõrvuni ;). Sõitsime taksoga kogu, laps sõi kõhu täis ja siis tuttu.
Grete oskab juba mitu nädalat ennast pöörata mõlemale küljele. Lalisemine (seejuures mõnikord väga pikalt) on muutunud tavaliseks. Pead hoiab laps juba ammu, aga kohati kipub veel kõikuma. Kõhuli meeldib meile väga olla - tuleb lihtsalt valida õige aeg ja koht. Viimasel nädalal on Grete näidanud suurt huvi roomamise vastu. Praegu käib see veel minu abiga tema taldu toetades. Toiduks rinnapiim + kuni 1 korda ööpäevas piimasegu. Tõenaäoliselt jätan selle nüüd täitsa kõrvale, sest kaalukasv on normaalne ja lisa ei ole vaja. Seda soovitas täna ka ämmaemand. Rinna imemise lihased on meil tugevad ja silmnähtavalt arenenud - kaks suurt ümmargust põske ilustab Grete nägu. Minu arvates nagu kaks mõmmi põske vanast lastesaatest "Mõmmiaabits". Mäletate? Aga need on kaduv nähtus. Varsti jälle väike kaunis nägu. Muud naljakat - Gretel kukkus lutt suust ära. Väike kavalpea suutis selle oma rinnalt suhu saada, küll tagurpidi, aga siiski. Pingutus oli tulemust väärt.
26.02. käisime teist korda taastusraviarsti juures. Kõik tõotas minna hästi - laps oli maganud, kõht täis, tuju hommikust saati hea. Vanaema-vanaisa viisid meid kohale. Jõudsime ka arsti juurde heas tujus, aga siis kulus umbes viis minutit kui lapsel tuju läinud ja nutt kurgus. Jõudsime seekord vaadata edusamme ja teha kahte harjutust. Ühte neist tegin juba eelmisel korral. Egas midagi. Nüüd hakkan nõuandeid reaalsusesse rakendama, nii hästi kui ma oskan. Järgmise aja panin kahe nädala pärast. Arst soovitas lapsel veidi kasvada ja harjuda. Äkki läheb see võõrastamine üle. On mitmeid võimalusi, miks oli Grete tuju jälle paha - nt ta on täielik emmekas ja ei kannata võõraid inimesi (tõsiasi on, et kõik talle ei meeldi, juba praegu); ta ei kannata uusi kohti või ta võttis omaks emme närvilisuse, mis tulenes esimesest visiidist ja kandus üle ka teise visiiti. Tuleb mainida, et kui arsti kabinetist lahkusime, oli lapsel kohe nutt läbi ja tuju normaalne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar