Läksin hommikul ARKi ja suutsin olla nii rahulik. Uskumatu - no tõesti - ma olin niiiiii rahulik. See on igati positiivne, kui eksamit sõidad. Ja nagu öeldud - ma ei olnud mitte selle pärast nii rahulik, et läksin kindla peale välja, vaid ikka see.. kui rahulikult võtta, saan kindlasti palju paremini hakkama.
Aga jah. Sõitsin siis esimesena platsi. Ihh. Pöördega boks - normaalne - mul oli tubli 4 cm varu. See aga tähendab seda, et teisel pool oli ligi 50 cm ruumi. Riski võtsin, aga ära tegin.
Estakaad ideaalne, ja siis külgbolks... uskumatu... uskuge veel oma sõiduõpetaja viiteid. Tegin selle vasakult lähenedes. Müstika. Uskuge, see on sealt poolt tehes palju raskem. Ja mis seal ikka. Sain hakkama. Ja publiku tublid stiilipunktid lisaks. ;)))))
Aga siis tuli ennast soojendada - väljas oli ikka tubli 12 kraadi külma.
Minu soovil läksin esimesena tänavasõitu. Kaaslaseks sain uudishimuliku eksamineerija ja toreda noormehe reisijaks. Sõidan, sõidan ikka siit ja sealt ja vasakpööret ja paremale ja ümberreastumisi ja jalakäijate üle tee laskmisi ja mida kõike veel. Aga siis tuli ma-ei-tea-mitmes-foor, kus leidsin, et enam ei jõua ristmikule välja sõita - kollane tuli - ja pidurdasin. Järsult. Kontrollides enne järgnevaid autosid, mida ei olnud. Peatusin foori posti ees. Mnjaa... Eksamineerija ei jäänud vääga rahule, aga laseb edasi sõita. Sõidan veel ja vastan lisaks küsimustele enda isiklikust elust (eksami ajal !!!). Jõudes Narva mnt ringile leiab eksamineerija, et ikka oleks võinud varem reastuda. Mis seal ikka, teinekord reastun varem. Aga sõitsime siis edasi. Jõuame ühesuunalisele teele Kroonuaia tänaval, kus reastusin ümber, et ikka endiselt sõitu otse jätkata. Tuleb käsk sõita vasakule. Ja minu peake siis mõtleb, et ah... ühesuunalise tee lõpp on juba minu kõrval. Järelikult olen juba kahesuunalise tee algul ja reastusin keskele... (kõrvaltee paremal, seepärast keskel). Aga jah.. see oli viga. Ja nii oluline viga, et eksamineerija palus mul sõita paremale ja mäest üles, et kõrvalteel peatuda. Sellega minu tänane eksamisõit lõppes. :((
Uskumatu. See tegi mind mõtlikuks. Sõitsin siis vaikselt sõidu lõpuni ja üllatasin (!!) Toivot teatega, et täna ei ole mind põhjust õnnitleda. Tema ju ikka suure hurraaga lootis mind vastu võtta, aga võta näpust. Ei läinud nii nagu lootsime.
Tunnen, et see läbikukutamine oli natuke ülekohtune (peale 30 minutilist sõitu), aga ega mina siin see ütleja ei ole. Eks teinekord jälle. Ikka selle toreda (loe mida iganes) eksamineerijaga.
Aga elu on lill... kahtlemata. Ja Teie, kes te seda nii südamesse võtsite, palun andke mulle andeks. Ma ei tahtnud. Uskuge, te kõik kolm saate sellega väääga hästi hakkama. Paremini kui mina, kuigi te seda praegu ei usu. See ei ole üldse nii raske. Uskuge mind. Mina olen ju selle peaagu läbinud.
Vot nii on lood siin pool sood. See teeb küll mind kurvaks, aga see on mööduv. Kahtlemata.
Apokalüptiline kollane allveelaev
3 nädalat tagasi
2 kommentaari:
hääh, mingi lammas eksamineerija igastahes.. kui vaadata, kuidas paljud juba eksami teinud inemesed (no kui nad ringi sõidavad mööda linna, siis ma eeldan, et nad on eksami teinud) sõidavad, siis ei ole Sina küll valesti teinud midagi.. aga tegelt neil on see protsent seal üldhulgast, keda on vaja läbi kukutada ja Sina sattusid kahjuks nende hulka seekord.. nagu mina sattusin olema esimene, kes jäi magistrisse pääsejate nimekirjast välja.. elu on lill, aga selline kirju..
ihh... see on küll õige jutt, et neil meeldib veerand eksaminantidest läbi kukutada. ja kes siis põhjust ei leia. ikka leiab.
me oleme ikka õnneseened, laiskloom!
Postita kommentaar