Autota autoomanik

Kui kaks kuud tagasi sain juhiloa omanikuks, siis nüüd olen autooomanik ka. ;)) Oh seda rõõmu ja muret!

Autoostuga on nüüd niimoodi, et on olemas ja praegu sõidab. Eks see järgnevate kuude jooksul selgub, kui hea see kaup siis ikkagi oli. Kuigi jah - pean tunnistama, et järgmine kord, kui peaksin autot ostma või kedagi nõustama, siis olen kindlasti targem. Mõni üksikasi jäi autoostu juures küsimata ja kontrollimata. Siiski - andsime endast parima. 35 uuritud, vaadatud, proovitud ja helistatud VW Passati hulgast võiks ju leida enam-vähem auto.
Aga jah - Änni õuel seisab (ja vahel sõidab, kuidas kunagi) valge (!!! ei oleks ise seda värvi valinud, aga sisu oli oluline) Passat sedaan. Praegu minu nimel, aga näedsa*, sõita ei saagi, sest mina siin Tartus, auto aga saarel rallit sõitmas.

Selle auto otsimiseks kulus ikka vääga palju aega ja vaeva ja närve ja majanduslikke vahendeid (ehk siis raha). Loodan, et see auto saab olla meie vaeva vääriline. ;) Lisaks olin eriti püüdlik ja koristasin autosalongi kõik võimalikud osad ja nurgad. Vastavalt hetkel olevatele võimalustele (mis tegelikult annaks võimaluse mõelda, et võib olla ei teinudki midagi). Kaidi isegi ütles, et einojah - nüüd koristab terve päev autot. Eks see kommentaar ole veidi üle pingutatud.

Seoses selle ostuga muutus tee Kuressaare-Tartu liinil oluliselt pikemaks, kui see on tavapäraselt olnud. Nimelt kulus Tartust koju jõudmiseks 13 tundi (!!!), nii et rõõmustage, kes meiega kaasa ei tulnud, just ajakulu seisukohast.
Ärge nüüd ometi mõelge, et tee venis autorike(te) tõttu pikaks. Auto sõitis nagu muiste*, mina ise roolis (mis tähendab mitte üle 90 kmh kiirust). Meil olid teel lihtsalt mõned peatused.

Ehk siis läks teekond niimoodi:

Laupäeva omikul* poole kaheksa ajal linna jõudes laadisime Ristoga auto peale minu asjad Vaksalist. Peale ARKi avamist registreerisin auto enda nimele (eelmine päev sai liialt vara läbi). Tee viis Raatuse ühikasse, kus lisandus reisikaaslane. Täditütre asjad (oi kui palju) peale laaditud, hakkasime nii umbes pool üksteist Tartust minema. Kolm on ju seltskond. Ja veel seltskond ratastel.
Minul küll esialgselt veel sellist plaani ei olnud, aga läksime täditütrele Pärnusse külla. Ja kui nii harva käia (see oli esimene kord), siis ega siis saa kohe ära minna. Sinna kulutasime mõne tunni. Edasi Pärnu poole liikudes läks asi sujuvalt. Ainult et Virtsu jõudes selgus, et kella viiene praam ikkagi ei sõida. Sisustasime aja sellega, et külastasime tuuleparki. Seistes selle ma-ei-tea-kui-kõrge tuulegeneraatori all, mis tegi sellist madalat mühisevat häält ja millel on ju niiiiiiii suur tiivik, siis minul tekkis küll veidi kõhe tunne. Kui järgmine kord neid kusagil jälle näen ja vaatan, siis ehk mõtlen välja ka, mis seda põhjustab. Aga muidu olid võimsad. Elagu roheline energia!
Praamiga üle (kahjuks või õnneks mitte üle jäätee) Muhusse. Et autos oli asju, mida kohe üldse ei tahtnud koju viia, siis järgmine peatus oli Männikul. Tädi ja tädimees ;))) olid ikka suheliselt üllatunud sellest, et ostsin kodustele auto. Eks nad siis järgmine kord kommenteerivad, kui koduseid jälle näevad. Seekord nad väga sõna suust ei saanud.
Vahepeal laekunud telefonikõne liikude pidamise vajalikkusest viis edasi Kuressaarde. Sellisel kellaajal (öhta* kell seitse) pidi kindlasti lahti olema Selver. Ehh - korvi sai laotud tort, vein, siider, sampus (nu ei leia seda õiget tähte) ja siis mõned õlled. ;)) No mina nüüd ei tea, aga kas hakkan tõesti käest ära minema, et nii sageli alkoholi ostan? Väga kahtlaselt on täitunud ka taarakott Vaksali korteris.
Kümme kilomeetrit sõitu viisid meid lõpppunkti. Armsad kodutammed olid taaskord peakohal. Oli laupäeva õhtu, 20.28.

Väsimus ja magamatus oli teinud oma töö, aga seda tuli nüüd kohe kindlasti teha, et klaase uue auto puhul kokku lüüa. Ja siis see õhtu venis veidi pikemaks kui arvata oli. Uudiseid ju vaja kuulda ja kuulata. Aga ei ole seal ka midagi imestada. Nii väheseks ajaks ei ole ma veel enne kodus käinudki. Esialgne plaan oli bussi peale minna pühapäeva öhta*, mis reaalselt teostus esmaspäeva hommikul (kui suutsin toredasti sisse magada).

Ja siin ma nüüd olengi - kirjutan (nagu näha ja lugeda võib`` ...``) referaati. Eks see homme selgub, kui hästi see mul reaalselt välja tuli (kui tuleb, sest praegu on asjalood `mittehead`, et mitte öelda halvad).

Oehh... see autoost sai nüüd ühele poole. Avastasin täna selle, et muutusin kahe päevaga autosõltlaseks. Et kui tahan, siis lähen sõidan sinna, kus vaja. Aga võta näpust - mina siin, aga auto Saaremaal. Kui vaadata asju läbi roosade prillide - bensiin on nagu vesi, et tuleb kraanist ja suht odavalt või suisa tasuta; ühtegi mootoririket autol ei teki; kindlustusega probleeme ei ole, siis oleks ju täitsa tore omada autot, nii formaalselt kui reaalselt. ;) Aga see toimub ju kõik tulevikus, seal kaugel tulevikus. Ja pealegi - säästame looduskeskkonda ja käime jala! Lisaks on see palju tervislikum liikumisviis. Suure tõenäosusega saab hea tuju pealekauba. Ehh.

Kevadet!


* Mõned toredamad sõnad ära märgitud, et te ometi ei mõtleks, et suurest väsimusest on näpudki pehmeks läinud. Need viimastel päevadel kuuldud ja nähtud. :9 Siiski - siia on jõudnud vääga vähesed.