Nüüdseks olen saatnud CV kahele tööpakkumisele. Esimesel juhul reageeriti väga kiiresti ja kutsuti vestlema. Teisel juhul anti teada, et sry küll. Riigil on raha vähe ja meie neid ametikohti ei täida. No väga "tore"!
Vestlus tööandja juures läks kiiresti (minu mõistes 45 minutit on kiiresti) ja konstruktiivselt. Tervenisti kolm inimest leidsid, et soovivad minuga vestelda. Suutsin edestada ülejäänud 159 (!!!) kandidaaaaati ja töökoht on nüüd minu. Võtsin pakkumise vastu. Tallinn, here I come!!!
Minu jaoks tähendab see suurt elumuutust ja suuri väljaminekuid. Samuti tekib esmakordselt minu elus olukord, kus elan rohkem kui nädal aega üksinda! See võib põõõnev olla. Tegelt pean tunnistama, et ega mulle Tallinn eriti ei meeldi, aga kuna pakkumine tundus huvitav ja tööd on hetkel vähe saada, eriti erialast, siis otsustasin selle vastu võtta. Kogemus missugune.

Eile helistasin ühele kliendile, kellega olin varasemalt kokku leppinud riskianalüüsi ja mõõtmiste teenuse tellimises. Viisakalt siis küsisin, et kuidas on läinud. Oi meil on rasked ajad, enamus töötajatest sundpuhkusel ja pool tehast seisab. Mina siis pärima, et millal tehas täies mahus uuest käima pannakse. Tema vastas selle peale, et siis kui majandus uuesti tõusma hakkab. Lisas veel, et see tähendab et tõenäoliselt mitte kunagi. Vot sellises seisus on paljud tootjad.