Tööotsimine on siiani tekitanud mitmeid põnevaid mõtteid ja olukordi. Nimelt näen inimeste suhtumist sellesse, et olen praktiliselt töötu ja pean sellises kehvas majanduslikus olukorras uue leiva teenimise võimaluse leidma. Selle alusel jagunevad inimesed minu jaoks kaheks: inimesed, kellel on siiras mure minu pärast ja inimesed, kes püüavad seda "siirast" muret väljendada. Soovitus: mind ei pea haletsema. Küll ma hakkama saan. Ja armsad inimesed, "Muret" ei pea väljendama, kui Sa seda tegelikult mureks ei pea.
Olen tekitanud võimaluse kohtuda inimestega, keda ei ole ammu näinud või kellega ei ole varem kohtunud. Eile vestlesin võimalike tulevaste tööandjatega. Vestlus oli avameelne ja otsekohene. Kui peaksin seda vestlust lühidalt kirjeldama, siis ütleksin, et see oli nagu film Kiired ja vihased, sest suhtumine ja attitude oli sama. Ja mitte negatiivses mõttes. Lisaks olen sattunud keskkondadesse, mis on harjumuspäratud (kui selline sõna on olemas), kuid siiski nii innustavad ja meelt värskendavad. Viimase nimetatu all pean silmas oma kolmapäevast reisi Tallinnasse, mis on Tartust oluliselt erinev koht, ning kohtumist inimestega, keda ei olnud ammu näinud. Maamuna peal tunnen kahte inimest, kes on tõelised fruktid selle sõna kõige positiivsemas mõttes, ja ühte neist oli võimalus kohata.
Lisaks "liinitöölise" ametile olen kaalunud võimalusi hakata eraettevõtjaks. Selles osas hoian silmad-kõrvad lahti ja meele erksa. Mõtteid on peast läbi käinud mitmeid.
Ma ei ole siiamaani ühtegi CVd avalikule konkursile saatnud. Selle vea ma parandan. On mõned huvitavad pakkumised.
Üks mõte, mis mind piinab. Ma tahaksin minna ära oma praegusest töökohast heade mõtete ja lahkarvamusteta, kuid see on nii kuradima (piiks) raske. Pettun inimestes ja nende suutamatuses jääda viisakaks. Kahju. Teades iseennast, siis on igasugused tülid minu jaoks emotsionaalselt raskemad, kui paljude teiste kaaskondlaste jaoks.
Edu mulle igatahes. Jätkan oma unistuste töö otsinguid.
Kala
1 nädal tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar