Midagi põnevamat ka

Olime Haaslaval. Reede öösel vastu laupäeva, kui Rein ja Risto olid oma saunaõlled alla neelanud, kõik saunas käinud ja unne soikunud, ärkasin selle peale, et uksekell helises ja seda korduvalt. Koer oli selleks hetkeks juba häälepaelad valla lasknud ja haukus aktiivselt. Uniselt ei suutnud järeldada, miks peaks uksekell öösel, kottpimedas minu jaoks sel hetkel teadmata kellaajal helisema. Tõenäoliselt soikusin hetkeks uuesti unne. Ja jälle - uksekell helises. Siis mõtlesin, et see ei ole uni ja see peab olema päriselt. Enne kui jõudsin Ristot esimest korda äratada, pidin kõheda tundega tõdema, et kes iganes see ka seal ukse taga ei ole, on ta minust kõigest 2,5 m kaugusel koridori ukse taga ja prõmmib jõuliselt ustele. Ta oli tulnud välisuksest sisse ja läbinud suhteliselt pika ruumi, et jõuda selle sama ukseni, kus ta prõmmis. Tegi ikka kõhedaks küll.
"Risto, ärka, keegi on ukse taga! Ärka ülesse! Keegi on ukse taga." Selle peale tõusis ta pea padjalt ja vaatas ukse poole. Oli ilmselge, et tal oli ärkamisega raskusi ja olukorra äratabamisega. Peale korduvat info jagamist Ristole ja püüet ta teadvus ka üles äratada, tõusis ta voodis istule ja kulus veidi aega, kui asi sai tema jaoks ka selgeks. "Misasja! Miks peaks keegi ukse taga olema. Oled sa kindel? Siin, koridori ukse taga? Uksekella helistati?" "Palun mine vaata, kes seal on." Riiete otsimise peale kulus aega. Info kinnitamiseks nägin maja ees meie akna eest mööda minevat tumedat kogu liikumas esiukse poole. Risto, jõudes esiuksele, valgustas taskulambiga segaja nägu, enne kui tihkas ukse avada. Tuli välja, et neid on kaks, vanem härra oma daamiga (nagu ta hiljem ise nimetas). "Meil läks Emajõe peal paati ümber ja nüüd oleks vaja Kabina karjääri äärde saada" (nimetatud karjäär asub Haaslava majast linnulennult umbes 1,5 km kaugusel kui sedagi, aga mööda maanteed ligi 20 km või rohkem. Otse saab ainult üle Emajõe). Kui selline olukord oleks olnud Saaremaal, siis ma ei oleks kahelnud nende jutu tõesuses ja ma oleksin nad viinud sinna, kus vaja. Aga ma ei olnud Saaremaal ja mul ei teki öösel peale kella 12 tunnet, et tahan võõraid, keda ma ei ole isegi näinud, viia üksinda 20 km kaugusele kuhugi metsa vahele, seda kohta ise tundmata. Kas sina viiksid?
Risto rääkis nende loo mulle edasi ja tekkis arutelu, kas viia nad ära või mitte. Ainuke kaine autojuht olin mina. Arvestades seda, et neil olid seljas päästevestid ja tõenäoliselt olid nad märjad, nii palju kui see oli pimedas tuvastatav, siis võib olla on nende jutt tõsi. Minu jaoks oli välistatud, et lähen üksi kahte võõrast inimest ära viima. Unustage ära! Kas äratada Rein, kes vaatamata uksekellade helisemisele ja ustele prõmmimisele ja meie jutule magas, siis oleks see päris kaua aega võtnud, et ta liikuma saada. Kes valvab palavikus last, kui me läheme Ristoga kahekesi? Kes teda valvab, kui meie tagasijõudmiseks kulub aega? Rohkem kedagi kodus ei olnud.
Egas midagi. Vahetasin hommikumantli tavaliste riiete vastu ja läksime Ristoga neid viima, endal süda valutas Grete pärast. Lähemal vaatlusel selgus, et tegu on umbes 60a- 65a mehe ja veidi noorema naisega. Kiled alla, vestid pagassi ja sõitu. Oli ikka kõhe küll sõita võõrad inimesed istumas su selja taga. Võib olla on see põhjustatud filmide vaatamisest, aga olgem ausad, siin Tartu kandis ei ole sellised juhtumid mitte võimatud ja neid on ette tulnud. Info saamiseks ja vaikuse vältimiseks võtsin jutu üles. Saime teada, mis juhtus, miks juhtus, mis neil edasi plaanis jne. Tee tundus nii pikk. Natuke imelik hakkas, kui keerasime pimedale hiiglaslike aukudega metsateele. "Meie auto on seal eespool. Sõitke aga edasi." Mhmm... Risto vist ikka tundis seda teed. Aga kohale jõudsime. Nende auto oligi seal. Selle koha pealt näeb peaagu seda maja, kus tulime, aga selle kohani jõudmiseks kulus üle 20 minuti. Ruttu rahvas maha ja koju. Ise rõõmustasime Ristoga, et oehh.. terved ja nüüd ruttu koju. Laps oli ju järelvalveta ja oli teada, et haigena ärkab ta sageli. Õnnelikult tagasi ja tuppa, kus minu rahustuseks laps magas ;). Ta küll ärkas kohe varsti, aga see ei olnud enam oluline.
Järgmisel päeval selgus, et läks eriti õnneks. Tegu oli heade ja viisakate inimestega, kes ei pidanud paljuks ka tänama tulla - kasti Saku Originaali ja suure Kalevi kommikarbiga. Tegelikult on ikkagi nii, et kui olukord ei pruugi olla ohutu, siis ei tohi minna meie Ristoga kahekesi, vaid ainult üks meist. Teine moraal on see, et majauksed tuleks öösel ikkagi lukustatuna hoida. Praktika näitas, et inimesed ei pruugi ärgata ka suuremat sorti mürgli peale. Parem karta, kui kaheteseda.