Pühapäevasuusatajad

See pühapäev oli minu selle talve kõige sportlikum.

Alustuseks suutsin esimest korda Tartu aja jooksul uisud jalga panna. Ja oli ütlemata tore, sest käisime kolmekesi - ma, Pille ja Assa. Aga jah.. Pille (juba uisuproff) ja Assa uisutasid minust hoopis kindlamini, aga ega see mind ei seganud. Mulle nii meeldis. Ja siis pärast tundsid, et ohooo.. sellised lihased on ka olemas.

Päike tegi asja veel eriti toredaks. Ei ole seda nagu viimasel ajal eriti pilve tagant ennast näitamas märganud. Aga jah.. uitmõtete tulemusena oli järgmine üritus Otepääl, liikumisviisiks suusad. ;)

Ihii... seal esimestel tõusudel juba tundsin, kuidas kriitikanooled mind tabavad ja veel minu enda kriitikanooled. Asi selles, et mnjaa.. ei tahtnud nagu usukuda, et olen oma füüsilise vormi nii kaotanud. Olen jõetuks muutunud. Nii siis oligi, et Risto ootas mind igal tõusul järele ja siis ma pingutades, ta rahulikult, sõitsime üle mägede. Seal on kolm megalahedat laskumist suht järjest. Ja minule kui sileda maa asukale olid need kõrgete mägede laskumised niiiii megad. :)))) Ja siis oligi - ruttu ring läbi sõita, et siis jälle nendele laskumistele jõuda. Aga pärast kahe ja poole tunnist sõitu oli täitsa hää väsinud tunne. Teinekord jälle (kui aknast välja vaadata, siis arvatavasti juba uuel hooajal).

Asjal oli veel üks positiivne külg - sain autoga sõita - Otepääle ja tagasi. Ihh - Kiaga, sellise uuega. Oi jah.. ma küll ei usaldaks sellist autot teisel vahtralehe sõidul olevale juhile (mis ei tähenda loomulikult seda, et oleksin hooletu ja uljas juht).

Aga päev oli tore, ütlemata tore. Teinekordki.

p.s. Kunagi saan nii osavaks, et suudan Väikesest Munamäest alla laskuda (nii et mina ja teised jäävad terveks). Iseenest oli see huvitav vaatepilt - nii kõrge mägi ja inimesed suutsid veel rahulikult sealt alla liuelda. Normaalne. (brr... mul ilmnevad rullnoksluse märgid - masendav. Aga ma tõesti püüan ennast parandada). Päikest ;)