Inimesed on ilusad ja head

Kaks juhtumit minu elu lähiminevikust.

Helistasin ühte riigiasutusse, et küsida täiendavat infot nende poolt pakutava töökoha kohta. Vestlus kujunes järgmiseks:
Mina: Tere! Sooviksin küsida täiendavat infot teie asutusse pakutava töökoha kohta. Kas see töökoht on seotud TT&TO 2010-2013 tegevuskavaga?
Personalijuht: Ei. Meie asutuse tegevuse määruse nõuete täitmiseks. Sealt tulenevad tööülesanded.
Mina: Mhmm. Selge. Miks asub nimetatud töökoht Gonsiori tänaval, mitte Paldiski maanteel nagu teie peamaja? Kas see on tingitud koostööst SOMiga ja nende tööohutuse bürooga*?
Personalijuht: Kas teil ei sobi Gonsioris töötada?
Mina: (veidike vaikust) Kui suurt palka sellele töökohale planeeritakse?
Personalijuht: Meil on väikesed palgad.
Mina: Aitähh. Mul ei ole rohkem küsimusi. Head aega.
Kuna mul puudus sügav huvi sellele töökohale kandideerimiseks, siis jätsin selle ja lõpetasin kõne, mõeldes küll on ikka toredad need tänapäeva riigiasutuste personalijuhid (see ei ole õnneks reegel!).

Teisel korral jalutasin Gretega meie taga sisehoovis, kus ei ole sõiduteid ega midagi muud kiiret ja ohtlikku lapse jaoks. Rääkisin telefoniga ja Grete kõndis minust 2 m tagapool. Nagu talvesaabaste ja lumega ikka ta kukub ja seda sageli. Ja nüüd seegi kord. Üks härra (mis on tegelikult palju öeldud) läks mööda ja tegi märkuse "Milline lapsevanem! Laps kaob ära ja tema jutustab telefoniga. No on ikka küll neid tänapäevaseid lapsevanemaid! Nii hoolimatud!". Ja kõndis edasi järgmise maja nurgani, kus ta mul silmist kadus. Väga armsad ja hoolitsevad kaaskodanikud. Teinekord jälle!